02 august 2017 oli see vahva päev, kui ma läksin Tartusse muuseume vallutama. Takkajärgi targana võin öelda, et 2 muuseumi päevas on ok, rohkem ei maksaks ette võtta.
Aga hommik hakkas rongijaamas optimistlikult. Vabandan juba ette ära, et kuna ma olen süüdimatu linnavaadete armastaja, siis on muuseumipiltide vahele pikitud ka linnavaateid. Neist esimene on pärit päris hommikust ehk hetkest kui saabusin Tartu jaamahoone ette - nad olid tee pihta pannud.
Kribinal-krabinal viis tee kohe hommikul rongijaamast TÜ Loodusmuuseumisse - kui vanal heal ajal olid kivid ja loomad eraldi majatiibades, siis juba mõnda aega on nad ühendatud üheks suureks ilusaks loodusmuuseumiks, mis paistab silma nii heade väljapanekute kui ka rikkalikult jagatava teadmistepagasi poolest.
Natuke nalja sai ka, TÜ üliõpilased saavad antud muuseumisse tasuta, aga ma teadagi TLÜ tudeng - läksin siis kassasse ja ütlesin, et ma tahan vale ülikooli üliõpilase piletit - mida iganes kutt kuulis, aga tal tekkis vajadus mu tudengikaarti kontrollida, pärast saime mõlemad lõuatäie naerda.
Pileti ja majakaardi kätte saanud astusin lifti ja sõitsin üles.
Kuna kivide juurde viib mind tee alati kõige lõpus (pärast seletan miks), siis esimese hooga panin imetajateni välja ja andsin keppjalgadega hundile Mai poolt tervitused edasi. Edasi viis rahulik tempo mind siia ja sinna.
Näiteks meriristi juurde, selle meie vete millimallika ladinakeelne nimi on kui mõnel erilisel merehaldjal - Aurelia aurita
Pisut vahvat interaktiivsust ka - nii paistan ma roomajatele - uff kui kole.
Edasi kaks suurt, suht vastastikku asetsevat, vitriini - ühes kotkad-pistrikud jms ja teises kakud - võimsad linnud. Seal veedan alati üsna pikalt aega.
See ruum võtab enamuse minu külastusajast - saate ju isegi aru miks - no kuidas sa neid ei vaata, nad on ju igaüks eraldi ja kõik koos väikesed imed.
Näieks nemad ei ole üldse mitte liblikad vaid hoopis ritsikad - te vaid vaadake nende pikki graatsilisi koibi.
Nii ja nüüd asi, mis mul alati suviti karvad turri ajab:
Esimesel pildil on röövlid-maradöörid vapsikud, kes ei põlga ka sinu ninast tükki liha kaasa hiivata, kui sa vales kohas juhtud olema.
Teisel pildil on väikesed armsad vaablased, kes ei tee sääselegi liiga, sest toituvad viljade mahlast.
Kui teil vähegi meelde jääb, siis ärge kunagi väitke,et teid ründasid suured ja põrisevad vaablased - Ei! need on hoopistükki röövloom vapsikud.
Edasi meeldivate tegelaste manu - sikud ja põrnikad - hullult armsad mõlemad, kui sa neid just öösel kell kolm telgis linade vahelt ei avasta.
Ja siis need eriti uhked - põderpõrnikad. Viimaseid ei maksa küll palgivirnalt näppima minna, sest oi, nad oskavad oma sõrakestega valusalt näpistada - ai!
Põrnikatest mõni stend edasi on need tegelased, keda mina omaette olles hüüan seepia-liblikateks - nende värvi pärast. Millised mustrid, millesed kujud - ahh!
No kas pole ilus?
Siis pisut värve ka!
Siis minu lemmik kondiRoobert. Selline pisut kokkusurutud tegelane.
Edasi õnnetu tegelinski, keda me varsti ainult muuseumis kohtamegi, sest väidetavalt ei kaitse ka loomaaias pidamine katku eest. Tont seda katku võtku!
Suhteliselt kvaliteetne ilves kakuga.
Nüüd siis see põhjus, miks ma kivide juurde alati kõige hiljem tulen, sest see vaskpoolne ametüst on minu lemmikkivi minu esimesest geoloogiamuuseumi külastusest saati, tema ja vahel ka malahhiidi juures veedan ma õhates oma viimased hetked selles majas, et minna ja tulla juba mõne aja pärast taas tagasi. Kohalikus külalisteraamatus on küll vist juba lehekülje jagu minu kiidusõnu koos :D
Järgmine peatus Mänguasjamuuseum - tõele au andes koosneb muuseum kahest majast, millest ma nägin ära 1, kuigi pilet müüdi mulle mõlemi külastamiseks. kuid kuna aeg oli armutu, siis jäi Teatri Kodu külastamine mõneks teiseks ilusaks korraks
Üks udune pilt piletist ka.
Vot see oli tõsine nostalgia laks - operaator Kõps ja Kunksmoor - oehh!
Kõige esimene Eesti nukufilmi nukk - Peetrike!
No selline oli mingil hetkel ka meie laste tuba.
Mida kõike lapsed kogusid 90-datel.
Vanad armsad kannid.
Minu enda lapsepõlv vaatab mulle siit otsa.
Siin on Ülari lapsepõlve ajastu.
Veel vanu mänguasju.
2
Lauamängud - muide kaardimängu "must notsu" on välja antud igal ajastul.
Ohh, kui palju ilusaid mälestusi ühes riiulis.
Kes meist ei mäletaks Vigrit ja Mišat - 1980 a olümpia maskotte ja neid toredaid "Polümeer"i mänguasju.
Aga selliseid kummiloomi oli ka minu lastel.
Pärast mänguasjamuuseumi viis mind tee Pahupidi kohvikusse- kus taevas on põrandal ja muru on laes, kus on meeldiv teenindus ja maitsev kohv sojapiimaga, mõnusad kartulikroketid olid ka. Soovitan! Muide ka hästikäituvad koerad on sinna lubatud ja oodatud.
Pikk jalutusäik viis mind Roosi tänavale ja sealt mööda seda mäkke ERMi juurde.
Enne ERMi on tagurpidi maja - täitsa valmis juba ja varsti avatakse.
Palun nüüd mind mitte kultuurituks pidada, kuid ootasin ERMilt midagi palju enamat - tegelikkus minu jaoks kurnavalt lärmakas, sest püsiekspositsioonil rääkis iga post oma lugu ja sellest tekkis väsitav mürareostus.
Meeldiv oli Soome-ugrilaste näituse lahendus, nii voolav jõgi kui tarekesed.
Elamuse päästis minu jaoks vaikne ja mõnus rahvarõivaste ekspositsioon, kus sai veedetud viimane tund ja tehtud rohkelt pilte, mida teilegi jagan. Kusjuures esimese hooga ma teda üles ei leidnud, Siret kallis tüdruk juhatas teed. Aitäh!
Nagu lubatud sai, jooksin läbi ka botaanika aiast, aga see oli tõesti pigem läbijooks, sest vasaku kanna all oli suur vill ja parem jalg oli ka tulivalus ja nad lihtsalt ei tahtnud enam koostööd teha.
