Ma olin sirges masenduses. Loomulikult peaga sain aru, et väiksemad lapsed olid eile külmetanud ja märjad ja olid puhkuse ära teeninud. Aga see ei tähenda, et hinges valus poleks olnud.
ja siis...
Siis juhtus ime! Noored Sõlekese tantsijad ei tahtnud leppida olukorraga, et nad tantsida ei saa. Õnnetud ja lootusrikkad hakkasid nad spontaanselt asju korraldama ja selleks ajaks kui ma peo ärajäämisega leppinud olin, tuli teade - Kell 14 Vabaduse väljakul tantsivad need noored, kes tantsida tahavad, neile inimestele, kes näha tahavad - JESS!!!!
Pool kaks hakkasid noored veel kerges segaduses platsile kogunema
Üksteisele saadeti sõnumeid, otsiti omasid ja laenuosalejaid - asi hakkas ilmet võtma. Kuid tagantjärele targana tean, et ega nad ise ka ei uskunud, et see nii suureks kisub :D
Ootamisärevuse maandamiseks hakati spontaanselt tantsima ja sooja tegema.
Mul oli õnne olla õigetel aegadel õigetes kohtades - olin Wabaduse kohvikus, kui korraldajad-poisid tulid ja küsisid, kas nad palun tohiks helitehnikale lauda laenata - said loomulikult!
Kui ma valisin omale strateegiliselt head kohta pildistamiseks, sattusin liigijuhtide kogunemispunkti (nad olid lapsi vaatamas ja nende üle rõõmustamas). Tänu sellele tean pisut tausta. Suured end tõesti asjasse ei seganud - ka joonised valmisid tantsijate enda mälust (abiknopkadeta), kontrolliti küll seda, kas noored ikka load said, aga ei sekkutud. Kui üks juhtidest pakkus pealavastaja Margus Toomlale võimalust tõusta kõremale treppe pidi, et oleks parem vaade, siis vastas too, et ta ei tulnud ühtegi mustrit vaatama, ta tuli emotsioone nägema. Ja Jumal näeb neid ta sai.
Kui ei olnud rekvisiite - tantsiti ilma, rehad asendati poiste kaigastega (tantsitud said nii kaika- kui rehatants), kui ei olnud paarilist hoiti käsi asendis ja tantsiti ilma, tantsujoonised peeti välja knopkadeta, ja need emotsioonid, mis õhkasid. Päris väikeste tantsu ajal tantsis üks noormees üksi, väikesed koolilapsed tantsisid mõneteistkümnekesi samasuguse innuga, kui õhtul sajakesi - ja need näod - need hiilgasid õnnest.
Ning kui me siis peo lõpul eelviimase loona kõik koos Ivo Linnaga laulsime "Eestlane olen ja eestlaseks jään", siis minul oli korraks puhas ajamasina reis 1988-dasse aastasse, koos sama ülevate tunnetega, aga tekitajaiks oli tänased lapsed. Nendega läheks luurele küll iga kell!
Lõppkokkuvõteks, mul polnud kopikavõrdki kahju, et ma Kalevi staadioni peost ilma jäin, sest see, mis toimus Vabakal oli VÕIMAS! Ning kui Eesti Päevaleht tuli mult intervjuud võtma, siis intervjuu uppus pisaratesse, sest ma ei suutnud sel hetkel oma emotsioone taltsutada. Praegugi on seda kõike meenutades silmad märjad ja vapustus hinges - See oli ilus!
Aitäh teile lapsed!!!
