Minusugune veefoobik võitleb vapralt oma hirmuga ja võtab ette oma arvult viienda saare.
Naissaare - Terra Feminarum.
Algteadmised - no ma teadsin, et see on raudteega Nargeni festivali saar :D
Ettekiirustavalt võin öelda, et sellest sai koht - "tulen raudselt tagasi".
 |
| Hommikul sadamas ootas meid uhke aurik Katharina, ilm oli super, taevas mõni üksik pilveraas. |
|
|
|
Tadaa Tallinn - Naissaar, siit me tuleme. Teel kohtasime teisi meremehi, tõenäoliselt kormoraane ja veel meremehi, mingil hetkel lasime peaaegu võidu pisikese kiirustaja Monicaga. Ilm oli ilus ja merealuseid oli igat sorti.
Ja seal ta oligi, päästev saareke keset ulgumerd :)
Ülejäänud 24 tundi kulus tohutu koguse piltide tegemiseks ja energia ja inspiratsiooniretkedeks. Need viimased lõppesid küll villis jalgadega, aga olid seda sellegipoolest väärt.
Muuhulgas tutvusin saare militaarse ajalooga ja...
...kohtusin imearmsate kohalikega.
Hetkel kui ma arvasin, et nüüd võiks ju istuda, teatas Ülari, "tule lähme sinna ka". Läksin, tegin taas pilti ...
... ja minust tehti pilti :D
Kõik kivid kutsusid ronima ja korjama
Mõni neist kutsus lausa eputama :P
Kuna Nargeni festival oli just sel õhtul Ultima Thuleni jõudnud, siis saime Katharina tulekuid ja minekuid hilise õhtuni nautida.
Ilm, mis meid hommikul paitanud oli, muutus õhtuks tusaseks ja tuuliseks, vedas paksu pilveteki taevasse ja joonistas jänesed lainetele. Meid see ju ometi ei seganud, sest niipalju oli vaja enne und veel näha. Kõht täis, soojemad vatid üll ja jalad selga.
Teepeal nägime tigedat luike (enne pildi tegemist oli ta just samast kohast kolm luike minema kihutanud)...
...ning sõbralikku hiirekuningat, kes oli oma õhtusel jalutuskäigul.
Siis õhtu lõpetuseks veel pisut militaarsust ja raudteed.
Ning kuigi ma arvasin, et ma ei liigu enam ühtegi sammu edasi, olin ma kohe püsti, kui Ülari pakkus võimalust üle lahe Tallinna öötulesid nautida :D
Mööda imetulede rada alla
Seal ta oligi - Tallinn - wauh!
Hommik võttis meid vastu "huvitavate " mõtetega merereisist.
Sealt ta siis tuli taas, see tubli Katharina
Veel viimane pilk saarele ja kindel plaan peas, et kui saan, olen kindlasti tagasi.
Mõni pildike kohalikku loodust veel
