esmaspäev, 4. juuli 2016

Suvepuhkus 2016

28.06-04.07 2016 viibisime me reisil meie ilusal kodumaal, taas rendiautoga. ( mulle sobib rendiauto mõte - muresid pole, mõnus kulgemine on).
28-dal tegime suurostud reisivarustust Tartus ja kulgesime tasahilju Vääna-Jõesuu suunas. See oli fantastiline õhtu veel fantastilistemate sugulaste juures. Pilte pole, pikka juttu ka ei tee. Aga, kusiganes ma käin, seal kohalikud koduloomad end minu otsa unne sätivad. Tervisi Mona'le - et ta käpad teda kaua ja hästi teeniks.
29. juuni algas teekonnaga mööda põhjarannikut Haapsalu poole. Peatus nr1 - Türisalu pank. Lummav merevaade. Hirmutav järsakuvaade. Kõrgused pole minu jaoks. 

See-eest järgmine peatus Keila-Joal oli minu masti meelelahutus. Juga oli vaatamata aastaajale väga ilus, vesi soe, kalamaime mustmiljon.

Metsaalune reetis, et ma tahan sinna tagasi maikuus, sest piibelehe lehti olid kõik kohad täis. Mõisalossi ruumid jätsid väga hea mulje, all keldris moondusin korraks Mileediks ja ülal kohvitoas tekkis tahtmine olla, mitmete aegade tagune, lossipreili.

Siiski rippsillad pole "minu tassike teed".



Uus peatus viis meid Padise kloostri varemetesse. Minge kindlasti. Lummav koht + väga hea käsitööpood.

Paldiski, mis oli planeeritud meie järgmiseks peatuseks osutus lihtsalt aeglase läbisõidu kohaks. Ilmselt on liiga vähe aega möödunud nõukogude ajast, et ma linna, mis kannab selle ajastu tuntavat pitserit, nautida suudaks.
Järgmised 2 ööd me veetsime Haapsalus. Meeldivas majutuskohas nimega Reinholdi majutus. Kes luksust taga ei aja ja ise enda söötmisega hakkama saab - see koht on teile. Mõnus vaikne F. R. Kreutzwaldi tänav. Absoluutselt kõik lühikese jalutuskäigu kaugusel. Mõnna!

Esimese õhtu me veetsime lihtsalt linnaga tutvudes. Jalutasime ühte viigi kallast pidi üles ja teist pidi alla. Nautisime jahedat mahla Grand Holm Marinas - pisut peidus olev jahisadama restoran - minge ka ja te ei kahetse! Patseerisime promenaadil ja nautisime vana, kuid ilusat, arhitektuuri. Luiki pidada sel aastal, kohalike sõnul, olema rohkem kui tavapärane.











30 juuni oli laisk äratus, kohv ja pannkook taimetoidu kohvikus Beguta, meeldiv pooltund pitsikeskuses, pisut šoppamist kaubamajas. Siis saatis Ülari mu ratastel huvirongi "Peetrikesega" sõitma ja läks omi asju ajama. 



Sõit Peetrikesega oli väga kahetisi emotsioone tekitav. Möödavalguv linn oli ilus, aga giidi jutt kadus laste kisa sisse ja loksumine oli vahel lausa jube. Ikkagi oli see peamiselt huvitav reis. Õhtupoole sisustasin galeriide ja vaatamisväärsustega. Juba kevadel alustasin projektiga "haapsalu salli kudumine promenaadil" - no ei oleks ju põnev olnud seal silmi looma hakata. Aga juba kasvav sall varrastega näpu otsas promenaadil istuda ja kududa - see oli uhke.

Õhtul üllatati mind koduste kallitega, kes Haapsalust läbi sõites mind promenaadile kallistama saabusid.
Jätnud, järgmisel hommikul, hüvasti meie armsa perenaise Endlaga, sättisime me end Haapsalu linnusemuuseumi külastama.







Käisime ka linnuseõuel P. Kangro savikojas, kus minu rinda sättis end imeilus kaheksakannaga sõlg ja pojale sai kaasa toodud õnnekivi. (Noortel ikka õnne vaja) Pisuke lõunapaus ja Rohuküla poole teele. Poja õnnekivi mõjus vist ikka meile ka, sest vaatamata reedele saime me poole tunniga praamile ja sõit Hiiumaale võis alata. Regula ülemine korrus oli vist ainus tõrvatilk mu reisipütis. Seal polnud õhku ja arvestades mu halba enesetunnet võis seal ka kergelt vingu olla. Igal juhul kolisime me alumisele tekile ja püsisime seal.
Hiiumaal viis esimene käik mu Helenit kallistama. Suures ärevuses jäi pilt tegemata. Aga see oli üks ütlemata tore kohtumine. Näeme jälle oli kindlalt õhus.
Muide - Kärdlasse sõitsime seekord läbi Käina, lihtsalt selleks, et saaks öelda - mina olen Käinas käinud :)
Siis edasi Tuuru majja lapsapõlve sõbranna Kati juurde. Kati andis Hiiumaa kaardi. Luges ette, kuhu kõik ma minema peaks ja mida kõike ma nägema peaks. Kalli-kalli ja teele. Tahkuranna tuletorn. Alt poest ostsime potivalvuri (kasulik vidin), jalutasime kivilabürindis ja avastasime, et suured kivilabürindid olid veel rohkem aja poolt puretud. Kohati lausa kadunud.


Et aeg aga juba õhtusse veeres, siis oli paras hetk öömaja otsima hakata. Mäletate ma sain Haapsalus kodused kallid - mu õetütar oli Hiiumaal käimas. Uurisime temalt, kas puhkekülas kus ta ööd on jagub ruumi ka meile - jagus. Villamaa puhkeküla on mõnus koht metsa sees - soovitan. Uni maitses seal hea, wc-ja dušširuum kämpingulistele priima.
Hommik viis meid  Kalana randa kive korjama ja Surfiparadiisi kohvima.

Ülari üritas ilmselgelt omale uut hobi valida.


Käisime tiiru Ristna tuletorni juures ja läksime Kõpu tuletorni juurde kohvima. See torn on minu jaoks saatanast ( üritasin seal, kord varem, kaela murda), seega torni ronima ei hakanud.


Küll sai aga kiikuda :)


Pärast Kõput viis meid teekond Sõru sadamasse vihmale vastu.






Leisist läbi Kuressaare poole teele. Kuressaarde jõudsime paraku nii hilja ja tugeva äikesega, et peale seda kui olime kõhu täis söönud, varjusime öömajja. Kuigi vaatamata hilisele kellaajale jõudsime kiirkorras jalutada Tõllu ja Pireti juurde. Vihmapaus juhtus olema :)
Hommikul sättisime sammud lossi suunas, et linnamuuseumi külastada. Kohvi ma vahitornis juua ei soovita - hapu oli, Muus osas oli kõik oi kui okei - loodusnäitus oli väga edev, nostalgiline nõukogudeaja näitus tõi meelde lapsepõlves kogetu ja ajaloo osa on mulle seal alati meeldinud.





Teel praamile käisin ma läbi tuttavast ja armsast Koguva külast






Oma esimese praamisaba saime me Saaremaalt ära tulles - 3,5 tundi.


Õnneks kogenud sabasseisjaina (ka 2 korda viie aasta jooksul on kogemus :P ) oli meil lõuna kaasas. Minul loomulikult kudumine ka, Ülari sai edasiliikumiste vahel lugeda ja kõik oli ok...kuni ma olin tunnistajaks sadamapoiste ohtlikule elukutsele - keegi üritas broneeringute reast praamile trügida, ma ei tea, äkki tal olid selleks omad vältimatud põhjused, aga see hulljulge sadamapoiss seisis tal auto nina ees ja riskides oma elu ja tervisega seisis selle eest, et need kel tegelik õigus liikuda, saaks liigutud ja trügija saaks aru, et ta peab saba lõppu minema. Noormehel oli silmnähtav kergendus näol, kui see autojuht tagasi keeras ja ära sõitis. Me ei unustanud mööda sõites sellele tublile noormehele naeratamast, oma töö juures on nad kõik naeratused kuhjaga ära teeninud.
Sealt edasi läks teie jaoks igavaks, meie jaoks mitte, seega pilte ja juttu ei tule, olid vaid sõprade ja laste külastused, ning TLÜ külastus eesmärkidel, mis ei ole selle blogi teema. Oli tore reis :)
Kordame!!!